„Andres on minu arvates üks Eesti kõige sügavamale minevaid ja süvitsi töötavamaid heliloojaid üldse,“ on Andres Valkoneni kohta aastaid tagasi öelnud Ivo Linna. „Laulja jaoks on tema muusika väga hästi lauldav ja mis tema loomingu veel üliheaks teeb – need on tekstid.“

Andres Valkonen (21.06.1951–18.05.2025) lõpetas 1973. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna tööstuse planeerimise erialal ning õppis 1978–1982 Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis muusikateooriat.

Ta on töötanud Tallinna Linnavalitsuses vanemökonomistina (1973–1980), stuudios Tallinnfilm muusika peatoimetajana (1980–1995) ja muusikakonsultandina (1995–1999), Reveko Bürooseadmete AS-is (1999–2001) ja KTK Overalli AS-is projektijuhina (2001–2014).

Valkonen mängis mitmes ansamblis, sh Viking (1965–1969), Väntorel (varem Keldriline Heli; 1970–1971) ja U.D.A. (1977–1981). Heliloojana sai ta laiemalt tuntuks üle-eestilistel Arne Oidi nimelistel lauluvõistlustel.

Andres Valkoneni loomingusse kuulub ligi 100 laulu, millest enamik on loodud Leelo Tungla või Ott Arderi tekstidele: „Las jääda ükski mets“, „Leib jahtub“, „Moonika“, „Imeline lihtne maa“ jpt. „Muretut meelt ja südametuld“ oli esimene eurolaul, mis esindas Eestit 1993. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel. Tema meloodiates on nii tasakaalukust, tõsidust, õrnust, kargust kui ka südamlikkust ning need on tekstiga terviklikus kooskõlas.

Valkonen on loonud muusika umbes 50 filmile, sh „Minu naine sai vanaemaks“, „Regina“ ja „Nipernaadi“ (koos Raimo Kangroga). Lisaks on ta muusikaliselt kujundanud üle 100 dokumentaalfilmi ja ringvaate. 1980. aastal tuli teatris Vanemuine lavale Raimo Kangroga koostöös kirjutatud rock-ooper „Põhjaneitsi“ – esimene teos eesti muusikas, kus laval on koos bänd ja sümfooniaorkester.